Intressimäär siin ja raha hind seal, marginaal iga nurga peal. Eks heal lapsel mitu nime ja mida keerulisemalt seda öelda, seda targemana inimene ju muidugi näib. Või noh- eks selle, kas ikka näib, annab hinnangu igaüks ise. Tegelikult on intress lihtsalt tööle käsutatud raha eest küsitav töötasu või võõra raha küljes olev hinnalipik. Ja see pole ju absoluutselt uus leiutis, vaid ulatub juba Vana-Mesopotaamia aegadesse, nii umbes 5000 aastat tagasi. Tol ajal muidugi meile tuttavat krõbisevat polnud ning siis laenati üksteisele lisatasu eest erinevat muud tavaari: tervili, kariloomad, väärismetallid. Kusjuures tol ajal võis -sõltuvalt kraamist muidugi- intress jääda vahemikku 20-30%. Põhilised printsiibid on see-eest säilinud tänaseni ja mõni peab näiteks maagilist liitintressi isegi kaheksandaks maailmaimeks.
Millest see intress siis üldse koosneb?
Kui juba ajalugu näppida, siis räägime sellest ajaloolises võtmes natukene lähemalt. Nagu eelpool mainitud, siis traditsioonilises mõistes nii-öelda raha kui selline vanasti puudus. Laenu võtmine oli aga ikkagi vajalik. Ikaldus või tõvedesse surnud loomad viisid asja parlanksist välja ning siis pidi mõnelt natuke nooblima olukorraga seltsiliselt ellu jäämise eesmärgil natukene võlgu võtma.
Kompanjon aga tahtis selle eest muidugi mingitlaadi hüvitist- endale jäi ju vähem teri, hõredam kari ja teadmatus selle ees, et kas välja laenatud kraam ikka hiljem ka tagasitee koju leiab. Seega oli loomulikult vaja tükikest kompensatsiooni.
Laenuintressi koostisosad olid juba siis põhjendatud suhteliselt lihtsalt:
- Riskipreemia: Laenuandja võttis riski, et ei pruugi laenatud kraami tagasi saada. Intress oli meelerahuks. Et kui juba selle teadmisega elada, siis võiks antud tavaar vahepeal ka miskit teenida;
- Alternatiivkulu: Laenuandja ei saanud oma vara ise laenuperioodil kasutada ning see tähendas potentsiaalselt ka kaotsiläinud võimalusi. Potentsiaalselt oleks võinud teine naaber ka laenu küsima tulla ning nõustunud veel rohkem kraami pärast tagasi tooma. Sellise mõtte vaigistamiseks oleks samuti mingisugust kompensatsiooni vaja;
- Laenatud asja ajaväärtus: Laenuks antud kraami väärtus võib ju alati muutuda ja seepärast eeldatakse, et sama kogus kindlat kraami on aasta pärast odavam kui täna. Juhul, kui järgmine aasta on kõigil taas fantastiline saak, siis on välja antud vili hoopis teise, standardina madalama, väärtusega. Seega sellel, et laenuandja täna enda kõhutäiteks priskemat pätsikest küpsetada ei saa, on ka oma hind.
Mida arvati intressist Vana-Kreekas?
Vana-Kreeka ajaks oli juba raha kui selline täiesti normaalne nähtus. Mitte küll krõbisev, aga kõlisev. Ja nagu koolipingist nii mõnelegi meenub, siis Vana-Kreekas oli moodne filosofeerida ning hommikust õhtuni igasuguste moraalsete ja lihalike asjade üle vaielda. Aristoteles näiteks intressist eriti lugu ei pidanud. Tema mõtte alusel ei saa raha ise uut raha justkui tekitada ning see mõte mustas ühtlasi ka kogu intressi loogikat.
Intress iseendas tähendab ju sisuliselt seda, et raha saab ilma füüsiliselt tööd tegemata iseseisvalt väärtust tekitada ja kerkida nagu pätsike pärmi peal. Aga isegi, kui mõned seda juba põhimõtteliselt moraalseks ei pidanud, oli intressiga laenamine tegelikult üsna laialt levinud. Kuidagi oli ju vaja ikkagi rahastada kõiki neid spekulatiivseid merereise ja kaubatehinguid. Rahastaja poolt küsitud intress täitis ka siis eeltoodud funktsioone, lihtsalt teravili oli sageli asendunud rahaga.
Eks intressiga laenamine on riskantne nii laenuvõtjale kui ka rahastajale- kui laev tormisel merel põhja läks, siis oli kõigil osapooltel piltlikult öeldes vesi ahjus.
Intress keskajast varauusajani.
Keskajal oli mõjuvõim koondunud suures osas kirikusse. Ja teemasse puutub see selle tõttu, et Kristlik kirik keelas tol ajal usukaaslaste vahel tehtavate tehingute puhul igasuguse intressi. Intress oli kiriku silmis liigkasuvõtmine ja patt ning keelu peamine põhjus oli eelkõige mõeldud kristlaste kaitsmiseks ränga vaesuse ja ärakasutamise eest. Loodus tühja kohta muidugi ei salli ja teised ühiskonnagrupid täitsid alateenindatud turu endapoolsete laenutoodetega üsna varmalt.
Reformatsiooni ajal suhtumine intressiga laenamisse muutus. Rahvusvaheline kaubandus ja linnade areng suurendasid vajadust laenude järele. Selle taustal jõudis ka Martin Luther lõpuks järeldusele, et mõõdukas intress võib iseenesest olla isegi õigustatud. Kuidagi oli vaja ju riske kompenseerida ning majandust kasvatada.
See suunamuutus oli ka suuresti tee kaasaegse kapitalismi poole. Laenurahaga võimendus muutus järjest olulisemaks nii väiksemahulises ettevõtluses, rahvusvahelises kaubanduses kui ka pead tõstvas tööstuses. Selle tulemusel said laialdasemalt hoo sisse nii-öelda traditsioonilisemas mõttes hoiustamise ja laenamisega tegelevad pangad.
Millist rolli või kolli mängib intress täna?
Tänaseks on saanud intressist majanduse volüüminupuke. Pingitagustest asjaajamistest arenesid lõpuks keskpangad ja keskpangad orkestreerivad nüüd põhimõtteliselt kogu rahamajanduses toimuvat. Dirigendikepikeseks ongi see sama intressimäär, täpsemini baasintressimäär.
Lihtsustatult peenhäälestatakse sellega tarbimist ja ohjatakse inflatsiooni: kallis raha = tarbimise vähenemine ja ajapikku hinnatõusu pidurdumine; odav raha = tarbimise suurenemine ja ajapikku hinnatõusu kiirenemine. See on muidugi üldistav ning tarbimist ja raha ostujõu nõrgenemist mõjutab lisaks raha hinnale ka inimeste kindlustunne ja paljud teised tegurid. Aga, kui juba raha ostujõud teemaks tuli, siis peab ära märkima ka reaalintressi kontseptsiooni olulisuse.
Hoiuse- ja laenulepingutes on märgitud nominaalintress ehk protsent, mida vastavalt lepingule kas teenitakse või hoopis makstakse. Inflatsioonist ei pääse samaaegselt üle ega ümber ja seepärast peab tootlust või kulu arvutades ka selle valemisse lisama. Reaalintress = nominaalintressimäär - inflatsioonimäär. Kui reaalintress on negatiivne, siis hoiustajad nutavad, aga laenuvõtjad hingavad kergendunult.
Kui reaalintress on positiivne, siis hoiustajad muigavad, aga laenuvõtjad kiruvad. Seepärast tegeletakse turul ettenägelikult ka klaaskuuli keerutamisega ehk prognoositakse majanduse käekäiku ja see tähendab, et muudatused intressimäärades tehakse tulevikuootuses ära juba enne reaalseid muutuseid.
Laenuraha hinnakujundus
Rahastajate hinnakujundus on erinev, aga üldiselt on selle taga ikkagi mingi kindel loogika ja poliitika. Päris tühjast õhust neid numbreid ei võeta. Äri tehakse ikkagi selleks, et kasumit teenida ja see tähendab, et rahastajatel on majasiseselt seatud kindel intressi alampiir, millest vähemaga laenates teeksid nad põhimõtteliselt miinust.
Sellele alampiirile lisandub muidugi ärilistele eesmärkidele vastav kasumi element ning seejärel laotakse peale kõik eelpool toodud koostisosad ning sellest kujunebki lõpuks laenupakkumisse jõudev intress. Vahel on kihtides ka palju muud ja see on muidugi üsna lihtsustatud kirjeldus.
Tegelikult on hinnastamise kihilisus seotud ka rahastaja tüübiga ehk mida reguleeritum tegevus, seda kihilisem on ka hinnastamine. Aga sama kehtib ka vastupidiselt- mida lihtsakoelisem tegevus, seda sirgjoonelisem ka hinnapoliitika. Oluline on ka laenatava raha päritolu ja palju muud. Selle võib muidugi omakorda täiesti pulkadeks lahti võtta, aga põhiline idee jõuab ilmselt kohale.
Kas sulle pakutud intress on ikka liiga kallis?
Rahastajad on sisuliselt nagu investorid. Jah, pankade teenuseid võib praegu juba liigitada nii-öelda kriitilise infrastruktuuri hulka, aga laene rahastades on nad ikkagi lihtsustatult nagu plusse ja miinuseid kaaluvad investorid. Investorid ootavad teatud riski vastu mingit kindlat tootlust ning kui sinu rahastust vajav äriprojekt on teistest turul pakutavatest investeerimistoodetest riskantsem, siis sellele vastavalt kujuneb ka laenupakkumisse märgitav protsent.
Pankade laenamist mõjutavad muidugi ka palju teised elemendid, aga kui ootad 1,5-3% intressiga laenu, siis mõtle esmalt korra järgi: kas sinu ettevõte ja äriprojekt on ikka võrreldavad AAA-reitinguga riigivõlakirjade riskitasemega või mitte? Kui vastus on eitav, siis vaatad ka saadud tingimusi võibolla natukene teise pilguga.
Aga, kui hind tundub ikkagi väga ebamõistlik, siis tasub jällegi natukene häirekella lüüa- liigkasuvõtjad pole kuhugi kadunud. Ja muidugi tuleb meeles hoida, et tavapäraselt ei eksisteeri standardseid lahendusi ja see, et naabrimees sai X protsendiga ärilaenu ei tähenda, et seda nüüd ka sulle kindlasti pakutakse.
Lühidalt
Nagu poeriiulil lebaval leivapätsilgi, siis ka laenurahal on oma hind. Intress pole päris õhtust võetud number, vaid see kompenseerib laenuandjale mitmetahulisi riske ja kasutamata jäänud võimalusi. Kogu see kompensantsiooniloogika ulatub kaugemale minevikku kui paljud arvatagi oskaksid ja ajapikku on intressist saanud üks tänapäevase majanduse toimimise alustalasid. Kui varem ei teadnud, siis nüüd tead.
Kui projektid vajavad rahastamist, aga kogu see teema võtab jätkuvalt silme eest kirjuks, siis võta ühendust: Kontakt