Sageli kasutatakse termineid „käendus“ ja „garantii“ sünonüümidena. Juriidilises ja finantsilises plaanis on aga tegemist kahe erineva kontseptsiooniga. Mõlema funktsioon on laias laastus sama: anda rahastajale kindlus, et juhul kui laenuvõtja oma kohustusi ei täida, teeb seda keegi teine. Erinevus on aga selles, kuidas ja millal konkreetne kohustus rakendub.
Vaatame lähemalt, mis eristab käendust garantiist.
1. Mis on käendus?
Käendus on juriidilises mõttes aktsessoorne ehk sõltuv kohustus. See tähendab, et käendaja vastutus on otseselt seotud põhikohustusega (näiteks laenulepinguga).
Käendajaks võib olla nii eraisik (näiteks ettevõtte omanik või juhatuse liige) kui ka teine ettevõte (näiteks emaettevõte, kes käendab tütarettevõtte laenu). Kuna käendus on sõltuv kohustus, on käendajal õigus esitada rahastajale kõiki neid samu vastuväiteid, mida saaks esitada laenuvõtja ise. Kui põhileping on mingil põhjusel tühine, muutub reeglina tühiseks ka käendus.
Käenduse ulatus ja piirangud
Kuigi käendaja vastutab laenuandja ees samadel alustel nagu põhivõlgnik, ei tähenda see piiramatut vastutust. Käendus on ikkagi konkreetse summalise ulatusega. Küll aga võib selle summa suuruse aluseks olla näiteks kogu laenusumma, hüpoteegisumma või mingi muu rahastaja poolt põhjendatav summa.
Miks rahastajad käendust küsivad?
Sageli kerkib küsimus, miks nõuab laenuandja juhatuse liikme või omaniku isiklikku käendust, kui juba niigi antakse laenutagatiseks ka kinnisvara. Põhjus on enamasti seotud laenuvõtja esindaja motiveerituse ja pühendumusega. Isikliku varaga vastutamine näitab rahastajale, et projekti eestvedaja usub äriplaani teostatavusse ning on valmis probleemide korral lahenduste nimel pingutama. Ettevõtte käendust küsitakse tavaliselt, kui rahastatav projekt teostatakse SPV (Special Purpose Vehicle ehk eriotstarbeline ettevõte) alt või kui konkreetse projekti projektipõhine risk nõuab täiendavat kindlust.
- Näide: Emaettevõte annab tütarettevõtte pangalaenule käenduse summas 50 000 €. Tütarettevõte satub raskustesse ja laenuandja nõuab raha emaettevõttelt. Kui aga selgub, et pank on arvutanud intressi või leppetrahve valesti ning tegelik võlg on väiksem, on emaettevõttel täielik õigus nõudele vastu vaielda. Käendajana vastutab emaettevõte maksimaalselt 50 000 € piirides ning ainult selle summa ulatuses, mida tütarettevõte reaalselt võlgu on.
2. Mis on garantii?
Erinevalt käendusest on garantii iseseisev ja ühepoolne kohustus. Lihtsamalt öeldes on see garantii andja ühepoolne ja tagatava nõudega mitteseotud kohustus garantii saaja suhtes. See tähendab, et garantii andja kohustub garantii ulatuse välja maksma kohe, kui garantii saaja (näiteks rahastaja) esitab vastava nõude, sõltumata sellest, mis toimub põhilepinguga.
Garantii puhul kehtib laialt levinud rahvusvaheline põhimõte: „maksa kohe, vaidle hiljem“. Garantii andjal ei ole reeglina õigust põhivõlgniku ja laenuandja vahelistele erimeelsustele viidates nõude täitmisest keelduda. Kui garantii realiseerimise lepingulised tingimused on täidetud, tuleb raha garantii andjal garantii saajale välja maksta. Vaidlused põhilepingu võimalike rikkumiste üle lahendatakse hiljem.
- Näide: Emaettevõte (garantii andja) väljastab pangale (garantii saaja) garantiikirja enda tütarettevõtte (võlgniku) laenukohustuste tagamiseks. Pangaga tekib juriidiline vaidlus laenugraafiku täitmise üle ja pank otsustab esitada maksenõude otse emaettevõttele. Emaettevõte on kohustatud nõutud summa kokku lepitud ulatuses välja maksma, isegi kui ta leiab, et pank tõlgendab lepingut valesti. Emaettevõte ei saa maksmisest keeldumiseks tütarettevõtte vastuväiteid kasutada.
Millal kasutatakse?
Garantii laenutagatisena on laenuvõtja vaates üsna kõrge riskiga instrument. Garantiid võidakse nõuda tavaliselt kõrgema riskiga projektide puhul, kus rahastaja ei ole valmis võtma potentsiaalsetest vaidlustest tulenevat ajalist riski.
3. Panga garantiikiri kui eraldi toode
Lisaks olukorrale, kus ettevõte või eraisik annab ise garantii, on finantssektoris laialt kasutusel eraldi tootena ka panga garantiikiri.
See on panga poolt antud iseseisev ja tagasivõtmatu kohustus maksta garantii saajale teatud summa, siis kui lepingupartner oma kohustusi ei täida. Panga garantiikiri on äärmiselt tugev ja likviidne tagatis, kuna väljamakset tagab panga enda bilanss.
Kus panga garantiikirja peamiselt kasutatakse?
Kui kinnisvaralaenude tagatisena kohtab panga garantiikirja harva, siis muudes valdkondades on see siiski usalduse loomiseks ja riskide maandamiseks oluline instrument. Eestis kasutatakse panga garantiikirja peamiselt järgmistes olukordades:
- Toetuste tagamine:
Sageli nõuavad riiklikud sihtasutused (näiteks PRIA), et toetuse saaja esitaks enne ettemaksu väljastamist panga garantiikirja. See tagab toetuse andjale, et juhul kui projekti ei viida ellu, saab ta toetussumma pangalt tagasi. - Riigihanked ja ehitus:
Levinud on pakkumusgarantiid, teostusgarantiid ja garantiiaja garantiid. Need annavad tellijale kindluse, et ehitaja täidab oma kohustused ja likvideerib võimalikud puudused ka pärast objekti üleandmist. - Tarnijate ees usalduse loomine:
Kui ettevõte soovib osta kaupa pika maksetähtajaga, võib tarnija nõuda makse tagamiseks panga garantiikirja.
4. Peamised erinevused käenduse ja garantii vahel
- Seotus põhilepinguga:
Käendus on sõltuv ehk aktsessoorne kohustus. Garantii on iseseisev ja ühepoolne kohustus. - Vastuväidete esitamine:
Käendaja saab kasutada laenuvõtja vastuväiteid. Garantii andja ei saa esitada põhilepingust tulenevaid vastuväiteid. - Maksekohustuse tekkimine:
Käenduse puhul tekib kohustus siis, kui laenuvõtja on lepingut reaalselt rikkunud. Garantii puhul esimesel nõudmisel (või lepinguliste tingimuste täitmisel). - Risk tagatise andjale:
Käendusega on risk mõõdukas - säilib kaitse ebaõiglaste nõuete vastu. Garantiiga on risk kõrge - kohustus maksta kohe, ka vaidluste korral.
5. Mida käenduslepingut või garantiikirja allkirjastades kindlasti silmas pidada?
Lepingute puhul on oluline sisu, mitte pealkiri.
- Tutvuge lepingu sisuga:
Kui dokumendi pealkiri on „Käendusleping“, kuid tekst sisaldab punkti, mis ütleb, et „tagatise andja kohustub nõude esitamisel summa viivitamatult ja ilma vastuväideteta tasuma“, on tehniliselt tegemist garantiiga. Selline punkt eemaldab käendusele omase vastuväidete esitamise õiguse. - Käenduse ulatus võiks olla põhjendatav:
Lepingus fikseeritud käenduse summa võiks olla rahastaja poolt lihtsasti põhjendatav. See võiks tuginema loogilisel arvutuskäigul (näiteks seotud konkreetse laenusumma või tagatisvara väärtusega), mitte olema puusalt võetud number. - Hinnake kriitiliselt lisatagatiste kihilisust:
Tagatiste struktuur peab olema tasakaalus. Kui laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhe (LTV) on pigem madal, aga lisaks juhatuse liikme käendusele nõutakse veel ka emaettevõtte garantiid, tasub üle täpsustada, kas emaettevõtte täiendava garantii nõudmine on ikkagi põhjendatud. Ja kui on, siis millistel mõistlikel alustel.
Kokkuvõte
Olgugi et käendust ja garantiid aetakse sageli omavahel sassi, siis on need sisult ja ulatuselt erinevad ja neil tuleks osata vahet teha. Käendus annab rahastajale lisakindluse, võimaldades samaaegselt käenduse andjal säilitada selged rahalise vastutuse piirid. Garantii on aga tunduvalt rangem instrument, mis tagab rahastajale kiirema makse ja jätab vaidlused lepingu sisu üle teisejärguliseks.
Lihtne meelespea: käendusega on võimalik vaielda, garantiiga mitte.
Plaanid ärilaenu kaasata ja soovid kindel olla, et laenustruktuur toetab sinu äri, mitte ei piira seda? Exypnordis teame, millele tähelepanu pöörata. Võta ühendust ja räägime lähemalt: kontakt.
