Eks pragmaatilised ideed tekivad ikka tööpõldu kündes. Ka see ettevõte sai alguse ühes kinnisvara rahastamisega tegelevas ettevõttes laenuhaldurina töötades. Lihtsalt „laenuhaldur” on siinkohal muidugi natukene petlik öelda, sest kiire tempoga ja kasvule orienteeritud ettevõttes tuleb tihti olla ikkagi paras Šveitsi armeenuga ning teha just seda, mida olukord parasjagu nõuab. Nagu eriüksuslane noh.
Uute laenuvõtjate leidmine?- Jah. Olemasoleva laenuportfelli haldamine?- Jah. Võlamenetlus?- Jah. Pidev riskikomiteega müramine?- Absoluutselt. Laenuvõtjatega argumenteerimine?- Kindlasti. Erisuguste tulekahjude kustutamine?- Pea igapäevane nähtus. Aga väikse klišeena võib siia libistada ju idee, et ega siidist linade vahel sooja piima rüübates ju tavaliselt märgatavat arengut ei toimu ja see toimub ikkagi pinge all.
Kinnisvaraga tagatud laenude nišis on erinevaid tahke väga palju ning muutujaid ja riske ühtlasi veel rohkem. Seda nii rahastajate kui ka laenuvõtjate vaatest. Ütleme nii, et peale circa 38 miljoni euro mahus positiivse otsuse saanud laenu, ning muidugi nende taga olnud projektide ja ettevõtete menetlemise, sai kõrva taha pandud nii mõndagi. Rääkimata muidugi lugematutest negatiivse otsuse saanud taotlustest ja laenutaotluse faasi mitte küündinud avantüüridest. Neist viimast võib isegi olulisemaks pidada, sest nii tekkis nina potentsiaalselt hapu lõpuga juhtumite peale. Ja seda meelt on oluline treenida.
Üks asi, mida kohe päris alguses märkasin, oli see, et minu klientide elu pole teps mitte meelakkumine. Näiteks kinnisvara arendamisega tegelev väikeettevõtja peab ühe käega uut kinnisvara arendama, teisega seda müüma ning päeva lõpuks võib ikkagi kogu pidu väikese möödalaskmise või turušoki tõttu nukralt lõppeda. Ja mis muidugi märkimata ei tohi jääda- rahastus tuleb ka ju kuidagi leida. Või mis veel tähtsam- saadud laene tuleb ju ka teenindada. Aga mis ehk veelgi tähtsam- laenud on vaja ka tagasi maksta. Samas ega päris enda rahaga ka kõike valmis ei saa ju tehtud. Ikka on väikest võimendust vaja. Laenurahast ei pääse küll üle ega ümber, aga tegelikult tahetakse tihti lihtsalt praktiliselt kinnisvaraga tegeleda ja kõigega lihtsalt ei jõuta ega ilmtingimata tahetagi nii peensusteni tegeleda. Eks igas valdkonnas omad katsumused, aga kinnisvara arendamise näitel on tegelikult tegemist puhtalt kapitali juhtimisega. Seega läbimõeldud ja hästi struktureeritud laenuraha on ikkagi väga oluline.
Teiseks nägin, et laenuturg on juba loomupäraselt ebaefektiivne. Pankadel ja teisttüüpi rahastajatel on alati rohkem infot kui laenuvõtjatel. See on ka loogiline. Rahastajad on turul 24/7, aga laenuvõtjad perioodiliselt või üldse ainult paar korda elus. Seepärast ei lenda ka kõik need nii-öelda peas ägedad tunduvad lennukad ideed. Kui asi pole läbi mõeldud, siis see ei lenda ka rahastajatega. Mida aasta edasi, seda vähem on ruumi ettevalmistuseta õnneotsijatele ja nii peakski ju tegelikult olema. Strateegia, kus visatakse midagi vastu seina ja vaadatakse, kas midagi ka kinni jääb, pole olnud ega hakka ka tulevikus olema päriselt tulemuslik. Sellise lähenemise lõppvaatuse ennustamiseks ei pea isegi elava kujutlusvõimega olema. Ja ei, rahastaja pole paha, vaid iga turuosalise soov just enda riskid madalal hoida on täiesti loomulik- rahastajatel on omad ärihuvi, laenuvõtjatel omad. See ei tähenda, et üksteisega peaks võitlema, vaid vastupidiselt tuleks just mõelda, kuidas turuosalised saaksid paremini oma ärihuve klapitada. Seda nimetatakse koostööks. Koostöö on aga kahesuunaline tee- mida külvad, seda lõikad.
Kogu seda tantsu kõrvalt vaadates mõistsin, et need laenuvõtjaks olevad ettevõtted ja teostuse taga olevad ettevõtjad väärtustavad enda koostööpartneritena just neid, kes mõistavad nende äri ja neid personaalselt ning oskavad pakkuda praktilisi lahendusi, mitte lihtsalt „finantseeringut”. Nad otsivad koostööpartnerit. Ja üllatus-üllatus, täpselt nii mõtlevad ka rahastajad. Või vähemalt nii mõtlesin mina ning mõtlevad ka paljud teised, kellega koostööd olen teinud. Enamik rahastajad vaatavad asju ikkagi pikaajaliselt ning hindavad klienti, kes läheneb konkreetse ja läbimõeldud plaaniga ning mõistab, et igal mööndusel on oma hind. Ja rahastaja, olgu selleks siis pank või keegi muu, on ju tegelikult investor- lisaks ilusatele numbritele pead ka ise normaalne olema. Veelkord, ettevalmistus on kõige alus ja õige lähenemine eraldab terad sõkaldest ning määrab selle, kuhu laenuvõtja rahastaja skaalal lõpuks potsatab.
Niisiis. Jõuame nüüd asja tuumani ka. Nüüd on jahutud natukene taustast, erinevatest vaatevinklitest ja koostööst. Aga mis see point siis lõpuks on?
Isegi, kui Eestis on nõustamisteenustega nagu arsti juures käimisega ehk nõu minnakse küsima alles siis, kui piltlikult midagi küljest hakkab kukkuma, siis ollakse siiski harjunud väljastpoolt ostma mitmesuguseid teenuseid: raamatupidamine, turundus ja muu äri toimimiseks vajalik. Aga mingil põhjusel tegeletakse rahastuse kaasamise ja kõige muu sellega seonduvaga ikkagi tihtipeale ettevõtte siseselt, ilma välist nõu küsimata, salamisi sahistades. Kuna enamik väikeettevõtetel -vahel ka suurematel tegijatel- puudub päriselt ulatuslik arusaam rahastajate nõudmistest, siis see seab juba eos piirangud optimaalsele asjaajamisele ja päriselt efektiivsele tulemile. Aga nagu eeltööd tehes selgus, siis nõudlus sellist laadi probleemi lahendamisele on täiesti olemas, lihtsalt keegi pole varem sellest sellises võtmes rääkinud ega teenusena neile pakkunud. Ja kui see uks juba avatud sai, siis tuli lihtsalt edasi nuputada.
Eesti turg on küll väike, aga siin on veel ruumi uutele teenustele ja antud juhul on see uus teenus ettevõtetele suunatud rahastuse eelne ettevalmistus- alates esmasest analüüsist, kuni laenu saamiseni välja. Esialgu kitsalt kinnisvaraga tagatud laenudega seonduv ja kui seal on efekt tekitatud, siis saab ju ka laiemalt edasi mõelda. Kuna tänapäeval hinnatakse nii-öelda täisteenuseid, siis ei saa puududa ka koostöö valitud rahastajatega.
Igal tegevusele peab eelnema vastus küsimusele „miks?”.
Exypnordi puhul on see siht muuta laenuturg efektiivsemaks ning luua pinnas olukorrale, kus kõik osalised võidavad. Ettevõtted teevad läbimõeldud otsuseid ja saavad keskenduda sellele, millega nad tegelikult tegeleda tahavad ja milles nad päriselt head on ning rahastajad kulutavad vähem aega madala kvaliteediga taotlustele ja saavad keskenduda enda teenuste arendamisele. Ideaalset maailma pole olemas, aga igaüks võib ju proovida vähemalt ühte pusletükki poleerida.
Seega siin see on. Tere tulemast. Hakkame tööle.
Kui on tahtmist veel lugeda, siis seda saad teha siin: Meist.
